Inimese immuunsüsteemi ülesanne on kaitsta meid viiruste, bakterite ja teiste haigustekitajate eest, ent mõnikord läheb see mehhanism segamini. Siis ei suuda organism enam eristada omaenda rakke võõrastest sissetungijatest ja ründab neid, justkui oleks tegemist ohtlike patogeenidega. See toob kaasa kroonilise põletiku ja vaevused ehk autoimmuunhaigused, mis võivad oluliselt kahjustada elukvaliteeti.
Autoimmuunhaigusi on teada üle 80 ja need võivad avalduda väga erinevalt – ühel inimesel liigestes, teisel nahal või siseorganites. Kuigi lõplikult välja ravida autoimmuunhaigusi veel ei osata, on viimasel kümnendil toimunud üpris suur areng: uued bioloogilised ravimid võimaldavad pidurdada keha eneserünnakut senisest palju täpsemalt ja mõnel juhul isegi muuta haiguse kulgu.
Immunoloog professor Pärt Peterson räägib, kuidas autoimmuunhaigused tekivad ja millist lootust pakub tänapäevane ravi.
Keha segaduses: oma või võõras?
Prof Peterson selgitab, et autoimmuunhaiguse korral juhtub nii, et immuunsüsteem ajab sassi oma ja võõra – hakkab pidama omaenda rakke ja kudesid vaenlaseks ning ründab neid, justkui oleks tegemist viiruse või bakteriga, mis tuleb hävitada.
Selline eksitus võib juhtuda pea igas organis, seetõttu on ka autoimmuunhaigusi palju – tuntumad neist on ehk reumatoidartriit, 1. tüüpi diabeet, hulgiskleroos, psoriaas, kuid on veel palju teisigi. Kuigi autoimmuunhaiguste ilmingud on väga eriilmelised, ühendab neid üks mehhanism: immuunsüsteemi segadus ja sellele järgnev “eneserünnak”.
Haiguse vallandumises mängib oma osa pärilikkus, kuid see ei selgita siiski sugugi kõike. “On teada, et mõned geenid suurendavad autoimmuunhaiguste riski ja mõnes perekonnas esinevad need sagedamini,” ütleb prof Peterson. Siiski võib välja tuua, et kui autoimmuunhaigus on avaldunud identsetest kaksikutest ühel, siis on väga suur tõenäosus, et haigus avaldub ka teisel kaksikul. Kuid ainult geenid ei ole siiski määrav faktor. Autoimmuunhaiguse avaldumise tõukeks võib olla ka viirusinfektsioon või mõni muu keskkonnategur, mis aktiveerib organismi kaitserakud. Kui nende hulgas leidub rakke, mis on valmis ründama keha enda valke, võibki vallanduda autoimmuunne reaktsioon.
Immuunsüsteemi ümberhäälestamise katsed
Kui haigus on juba tekkinud, siis kas protsess on pöördumatu? “Senini on autoimmuunhaiguste ravi keskendunud eelkõige põletiku alla surumisele,” nendib Peterson. Ta täpsustab, et tavalised immuunsupressandid, nagu hüdrokortisoon, suruvad immuunsüsteemi üldiselt maha, kuid ei suuda seda ümber häälestada. Viimastel aastatel on aga pilt muutunud.
Bioloogilised ravimid – enamasti monoklonaalsed antikehad – võimaldavad sihtida väga täpselt neid molekule, mis hoiavad organismis põletikku püsivalt üleval. “Näiteks TNF-α on üks selline põletikumediaator. Kui see blokeerida, rahuneb organismi enda vastane põletikureaktsioon märgatavalt,” kirjeldab Peterson.
Ta lisab, et bioloogiline ravi ei piirdu ainult sümptomite leevendamisega. Mõnel juhul võib see muuta haiguse kulgu ka sügavamal tasandil. “On olemas bioloogilisi ravimeid, mis suudavad elimineerida immuunrakke, mis toodavad autoantikehi. Kui need rakud organismist ravi abil n-ö välja puhastada, võib haigus taanduda isegi pikemaks ajaks,” ütleb Peterson ja täpsustab, et mõnikord õnnestub niiviisi eemaldada ka need immuunrakkude kloonid, mis olid haiguse käivitajaks.
Kõikidele patsientidele see ravi siiski ei sobi ning eelkõige kasutatakse seda raskematel juhtudel. Takistuseks võivad olla ka kõrged hinnad. “Anti-TNF ravimid on juba laialdaselt kasutuses, aga uuemad lahendused on kallid ja neid rakendatakse peamiselt siis, kui muud vahendid ei aita,” lisab Peterson.
Habras piir oma ja võõra vahel
Vastates küsimusele, kas kunagi jõutakse ka autoimmuunhaiguste väljaravimiseni, jääb prof Peterson veidi ettevaatlikuks, kuid siiski lootusrikkaks.
“Tõenäoliselt liigub teadus selles suunas, et ravi muutub veelgi spetsiifilisemaks. Praegu tabame raviga küll konkreetseid põletikumediaatoreid, kuid ideaalne oleks eemaldada vaid need immuunrakud, mis haigust põhjustavad – jättes ülejäänud kaitsesüsteemi puutumata.” Selline täpsus võiks tähendada ravi, mis ei too kaasa liigseid kõrvalmõjusid ega suurenda nakkuste riski. “Kui suudame eemaldada vaid need üksikud miljonitest rakkudest, mis on “eksinud”, võib see tähendada tõelist läbimurret,” ütleb Peterson.
Autoimmuunhaigused näitavad, kui habras on piir oma ja võõra vahel. Kui immuunsüsteem eksib, võib ta pöörata kogu keha enda vastu. Uued bioloogilised ravimid on toonud patsientidele leevendust ja andnud esimesi märke, et haiguse kulgu on võimalik muuta, mitte ainult aeglustada. Kuigi lõplik väljaravimine pole veel käega katsutav, liigub teadus üha spetsiifilisema ja sihituma ravi poole. See annab lootust, et tulevikus ei pruugi organismi eneserünnak olla enam krooniline ja pöördumatu saatus, vaid hoopis kontrollitav seisund.
