Rinnavähi diagnoosi saanud Hetlin Villak-Niinepuu ja sama haiguse läbi teinud Rita* (nimi muudetud, õige nimi toimetusele teada) kogemused näitavad, et vähk ei muuda ainult keha – see raputab ka vaimset tervist, suhteid ja arusaama iseendast. Ravi ei ole sirgjooneline protsess ning selle lõpp ei tähenda alati kergendust. See on pikk teekond, kus teadmatus, ootamised, väsimus ja vastandlikud tunded käivad käsikäes lootusega. Just need „nähtamatud“ kihid on need, millest enne diagnoosi kõige vähem teatakse – ja mis saavad paljudele haigusega silmitsi seistes valusaks üllatuseks.
Ekslik enesekindlus
Hetlin Villak-Niinepuu sai rinnavähi diagnoosi 2025. aasta kevadel. Hetlin nendib, et enne kui vähk tema ellu tuli, arvas ta enesekindlalt, et teab sellest haigusest üsna palju. Oli kuulnud lugusid, lugenud artikleid ja näinud filme, kus vähk on kas võidetav lahing või paratamatu kaotus. Alles ise patsiendiks saades sai ta aru, kui lihtsustatud ja sageli eksitav see pilt tegelikult oli. „Vähi ja selle raviga kaasneb palju sellist, millest enne diagnoosi ei räägita – mitte pahatahtlikult, vaid seetõttu, et seda on raske seletada inimesele, kes pole seda ise kogenud,“ sõnab Hetlin.
Ta nendib, et enne vähidiagnoosi saamist oli tal arvamus, et rinnavähk on rinnavähk ja erinevaid tüüpe sel pole. „Oli valearusaam, et igas kehaosas on oma üks konkreetne vähk ja nii on. Aga, kui selgus, et olen endale suutnud kokku keerata haruldase (seda kooslust esineb vaid ühel protsendil rinnavähi juhtudest) kahest vähist koosneva kompoti, mida nimetatakse põletikuliseks kolmiknegatiivseks rinnavähiks, siis sain alles aru, et vähitüüpe on erinevaid ja nalja siin ei ole.“
Ta lisab, et kuigi ta elab ja saab ravi välismaal, siis on väga suureks abiks oma haigusest ja üldse vähist aru saamisel olnud Eestis loodud Facebooki Onkoloogika grupp. Seal saab teiste omasugustega muljeid vahetada, ventileerida ja lihtsalt vähijuttu puhuda. „Kõlab küll tobedana, et „räägid vähijuttu“, aga olen sel teekonnal mõistnud, et kuigi ka lähedastel on väga raske vähihaige kõrval, siis seda, mida see inimene ise läbi teeb, seda mõistab vaid teine vähihaige. Mõtlen, et nii vist ongi parem. Emotsionaalne pool on selle haiguse juures üks ütlemata oluline pool, aga seda tunnet, mida tunneb üks vähihaige – seda ma ei soovi mitte kellelegi.“
Tänu teistele „omasugustele“ on Hetlin leidnud raamatuid, mida lugeda, mis aitavad vähiteekonnal end pisutki tugevamana hoida. On saanud häid nippe, kuidas oma keha turgutada, vaimu hoida. On saanud ka niisama ventileerida. Õppinud, mida süüa ja mida mitte süüa.
„Tänu ühele kolmiknegatiivset rinnavähki põdenud naisele, keda julgen nüüd nimetada oma väga heaks tuttavaks, olen saanud palju julgust selleks teekonnaks. Tema põdes seda haigust 10 aastat tagasi ja ta tütred olid siis sama vanad, kui minu tütred praegu. Tema kogemusest kuulmine on aidanud ka minul mõned raskemad päevad üle elada.“
Üks, mida Hetlin tahab kindlasti rõhutada ja mida ta enne ise vähki haigestumist ei arvanud, on see, et väga oluline on sel teekonnal ka oma vaimse tervise eest hoolitsemine. Psühholoogi ja psühhiaatri juures käimine ei ole häbiasi. See aitab väga. „Minul on oma psühhologiga meeletult vedanud. Ilma temata oleksin ilmselt palju hullemas (vaimses) seisus. Ja julgustan tegelikult ka kõiki vähihaigete lähedasi otsima tuge ja abi psühholoogilt või psühhiaatrilt.“
Kõige suurem tugi on Hetlinile aga olnud tema ema, kes on töötanud vähihaigete lastega ja saab kõrvalseisjaist kõige paremini aru, mida see haigus tähendab. Mõistab, kui ränk katsumus see on. Kui kurnatud ja väsinud võib üks vähihaige olla. „See annab mulle palju tuge, kuigi ma tean, et ka temal on raske. Tean, et mu abikaasal on raske, mu lastel on raske. Aga, olen kindel, et see raskus saab ühel päeval läbi,“ kirjeldab Hetlin oma emotsioone.
Haigus muudab inimest
Asjadest, mida ta varem vähi kohta ei osanud aimata, märgib Hetlin veel, et on teiste (endiste) vähihaigetega suheldes nüüdseks adunud, et see haigus muudab inimest. Sellest tullakse välja teistsugusena. „Võrdlen seda justkui nukkumisega, kus lõpus koorub välja ilus liblikas, kellel on elujõudu lennata,“ võtab Hetlin kokku enda senise kogemuse.
Temaga nõustub samuti rinnavähki põdenud ning praeguseks kahe ja poole aasta eest tervenenuks tunnistatud Rita, öeldes, et enne diagnoosi saamist ei osanud ta ettegi kujutada, et ravi ei mõjuta ainult keha, vaid ka identiteeti.
„Enne haigust määratlesin end oma rollide kaudu – töö, suhted, hobid. Ravi ajal kadus suur osa sellest korraga või ajutiselt. Juuksed võivad välja langeda, kehakaal muutuda, nahk ja küüned reageerida ravile. Peeglisse vaadates ei pruugi end ära tunda. Aga veel keerulisem on see, kui sa ei tunne ära iseennast seestpoolt – ei oska hinnata oma jõudu, vastupidavust ega aimata reaktsioone,“ kirjeldab ta enda jaoks üllatavana tulnud aspekte.
Veel ütleb Rita, et ei teadnud, et ravi lõpp ei tähenda alati kergendust. „Kui ravi saab läbi, eeldavad paljud, et kõik on jälle hästi. Tegelikult algab siis uus etapp – taastumine, hirm haiguse taastekke ees, uue normaalsuse otsimine. Keha ja aju vajavad aega, et järele jõuda kõigele, mis on toimunud. Ka rõõm tervenemise üle võib olla segatud ebakindlusega.“
Pikk ja ebaühtlane protsess
Rita sõnab veel, et vähidiagnoos ei tähenda ainult üht hetke, mil arst ütleb rasked laused ja seejärel algab ravi. Tegelikult on see jada ootamisi: uuringud, analüüsid, vastused, uued küsimused. Vahepeal tundub, et elu seisab, aga samal ajal tiksub aeg halastamatult edasi. Ravi saamise ajal ei pruugi päevad olla sarnased – on paremaid ja halvemaid päevi, ootamatuid kõrvalmõjusid ja hetki, kus kõik tuleb ümber hinnata.
Nii Hetlini kui ka Rita kogemus ütleb, et vähiväsimus ei ole tavaline väsimus, mida saab välja magada või nädalavahetusega leevendada. See on kõikehõlmav – füüsiline, vaimne ja emotsionaalne. Mõnikord on raske lähedastele selgitada, miks lihtsad toimingud tunduvad ületamatud. Lisaks – väsimus ei paista alati välja ja seetõttu on seda teistel tihti raske mõista.
Lisaks füüsilisele enesetundele on ebaühtlane ka vaimne enesetunne. Vähk ei tähenda ainult hirmu ega ainult lootust. Sageli eksisteerivad need mõlemad korraga. „Võib olla päev, kus uuringutulemused on head ning ravi ei tekita tohutid kõrvalmõjusid, kuid juba järgmisel päeval on kohutavalt kehv olla ja tekib tohutu hirm tuleviku ees. Õppisin, et need tunded ei välista teineteist ja et kuigi seda sult oodatakse, ei peagi kogu aeg positiivne olema,“ ütleb Rita, et ausus iseenda vastu on tähtsam kui pealesunnitud „kohustuslik“ optimism.
Väikesed tähtsad asjad
Rita ütleb ka, et vähk muudab vaatenurka asjadele üleüldiselt. Asjad, mis varem tundusid enesestmõistetavad – jalutuskäik, treening, hea uni, tavaline päev ilma arstil käimiseta – omandavad uue väärtuse. Samal ajal kaotavad mõned varasemad mured oma kaalu. See ei tähenda, et elu muutub automaatselt paremaks, aga see muutub teistsuguseks.
Rita avaldab veel, et kõige suurem üllatus oli talle see ehk see, kui palju suudab inimene kanda ja vastu pidada. Vähihaigus paljastab sageli sisemised ressursid, mille olemasolust polnud varem aimugi.
„Kui ma oleksin neid asju enne vähidiagnoosi teadnud, kas see oleks mind paremini haiguseks ja pikaks raviks ette valmistanud? Võib-olla. Aga on teadmisi, mida teooriaga suurt ei omanda ja mis saavadki tulla ainult kogemuse kaudu. Nüüd ma tean, et vähk ei ole ainult meditsiiniline diagnoos, vaid pikk, keeruline ja sügavalt isiklik teekond, mille kestel vaadatakse iseenda kõige pimedamatesse hingesoppidesse ja mis mõjutab kogu elu ning olemust,“ ütleb Rita ning lisab, et just seetõttu on oluline, et selle teekonna läbinud julgeksid jagada oma kogemust ning seda, mis tegelikult ees oodata võib.
