Tervisekassa eelarve miinus kerkib aasta-aastalt nagu pärmitainas, kuid ikka saadavad meid igapäevaselt arutelud, miks paljude haiguste raviks ei jätku tänapäevast või efektiivset ravi. Probleemi juurpõhjuseks on, et me käsitleme ravimeid ja ravi kui otsest kulu. Tõsi, jää on hakanud liikuma ja ravimite kasutegurit nähakse ka laiemalt, aga suuresti oleme ikka lihtsa koolimatemaatika tasemel, kus tasakaalu püütakse leida otsese kulu ja tulu kõrvutamisel. Tegelikkuses peame liikuma suuremate sammudega selle poole, et igas olukorras nähtaks tervikpilti – näiteks inimese töövõimetus on väga suur kulu, sageli palju suurem kui oleks efektiivse ravi kulu, aga kuna see ei kajastu samal eelarvereal, siis vaadatakse mööda. Riigi eesmärk peab olema tervena elatud aastad, mitte haiguse võimalikult kulutõhusalt arsti töölaualt maha lükkamine.
Ka riigikaitse ja majanduskasvu eelduseks on terve inimene
Kui vaatame detailsemalt, siis üheks murekohaks on kroonilised haigused, mis ei ohusta elu, küll aga töövõimet ning haige enda ja tema lähedaste elu kvaliteeti. Krooniliste haiguste ravi on üldjuhul pikaajaline, nõuab palju tervishoiutöötajate aega ja energiat. Tegu on suure kuluga, mis on tekitanud minnalaskmise kultuuri. Et seda muuta, tuleb hakata nügima senise juhtimiskultuuri printsiipe – näiteks haigla juhid saavad seada mõõdikutena esiteks patsientide tervise ja teisalt ka oma personali heaolu.
Sama mündi teine pool ravimite hind ja kättesaadavus. Tuleb leida tasakaal ravimitootjate innovatsiooni ja võimaluste ning patsiendi ootuste ja maksevõime vahel. Riigi prioriteet on praegu arusaadavalt julgeolekus ja riigikaitses, aga selle järel number kaks peaks olema tervishoid. Paraku ei meenu läbi ajaloo ühtegi koalitsioonilepet, kus esimene prioriteet oleks olnud inimeste tervis. Aga just terved inimesed on ühiskonnas kõige alus – tõhusa riigikaitse, majanduse arengu, hariduse ja innovatsiooni edenemise. Iga asjaga keegi tegeleb, aga tervikpilti arvestades on mõju ikkagi vähene. Uutmoodi vaatama ja teistmoodi tegema oleks pidanud juba eile, aga ka täna on märksa parem valik kui homme või teadmata tulevikus. Eesti kaitsmiseks ja majandamiseks on meil tarvis tervet ja tarka rahvast.
Inimese tervis ei ole ainult riigi, vaid ka igaühe enda vastutada
Arusaadavalt ei ole siin ühte head ravimit, kuidas seda saavutada. See on kompleksne teema ja nõuab väga paljude erinevate osapoolte ühist pingutust. Alustada võiks kasvõi sellest, et kõik sotsiaalvallas töötavad asutused paneksid seljad kokku ja vaataksid oma nina otsast kaugemale. See ei ole ninanips, kõik teevad tänagi oma tööd pühendunult, aga kui seda teha vale lähtekoha, valede eesmärkide või valede mõõdikutega, siis pole ka suurt tulemust loota. Kuni mõõdikuteks on visiitide arv, kasutatud vatitupsude rohkus või uuringute mahukus, siis ei muutu Eesti tervishoid tõhusamaks ega Eesti inimene tervemaks.
Loomulikult pole inimeste tervis üksnes riigi ega ka arstide mure, hea tervis peaks olema personaalselt iga inimese eesmärk ja vastutus. Vaid vähesed haigused pole kuidagi mõjutatud inimese elustiilist ja tervisekäitumisest, aga seda teadvustatakse harva. Kui arst ei kirjuta retsepti, vaid soovitab vaadata üle toitumisharjumused, teha iga päev kasvõi 5000 sammu ja loobuda suitsetamisest ning alkoholist, siis teeb see keskmise patsiendi pahuraks. Haiguste ennetamise ja eeskujuliku tervisekäitumise motiveerimine vajab meie ühiskonnas korralikku tõuget, ka tööandjad võiksid näha selles rohkem oma rolli.
Innovatsioon ei ole jalgratta leiutamine
Muutusteks on vaja julgust ja ettevõtlikkust. Me oleme riigina liiga väikesed, et hakata siin nullist ise kõike looma. Alustada võiks oma aja ära elanud mõõdikutest ning vaheetappidest ja -eesmärkidest, sest eeldatav aastakümnete pärast saavutatav tulemus ei motiveeri kedagi. Meil on vaja kokkuleppeid mida mõõdame ja kuidas me teame, kas tulemus on hea või halb? See omakorda tähendab, et meil on vaja IT-lahendusi ja andmevahetusvõimekust, kõige hullem on see kui igaüks investeerib oma lahendustesse ja need omavahel absoluutselt ei ühildu. Meie e-tervise andmetesse ei ole täna piisavalt panustatud ja me hakkame muust maailmast maha jääma. Vahest piisab pisikesest detailist, mis otsustab, kas inimene elab pikalt tervena ja on pensionipõlveski tubli või on tervis koormaks talle endale, lähedastele ja riigile.
Andmekogumine, andmevahetus ja andmeanalüüs ei tohiks käia täna jalgratta leiutamise meetodil. Me oleme riigina väike ega peagi võtma suuri ampse, tegema suuri arendusi ja uuringuid ning katsetama midagi, mida keegi pole maailmas kunagi varem teinud, see pole otstarbekas. Pigem võime teha suurtele avastustele pilootprojekte või täiendavaid rakenduslikke uuringuid.
Kui räägitakse innovatsioonist, siis mõeldakse tavaliselt suurtest arendustest, mis nõuavad tohutult raha. Isegi tervishoius on palju väikeseid asju, kus innovatsioon ei tähendaks suurt kulu, vaid lihtsalt teistmoodi mõtteviisi. Näiteks kui meil on ravim X, mida manustatakse üksnes tervishoiutöötaja poolt haiglas, aga seda võiks teha ka patsient ise oma kodus. Selliseid ravimeid on Eestis palju ja mõne puhul olekski kodus manustamine mõeldamatu, aga paljude puhul seda teistes riikides tehakse. Eesti inimene ei ole kindlasti teistest saamatum. Võiks küsida, mida me sellest võidame? Patsient ei pea sõitma (mõnikord teise linna) haiglasse, võtma selleks töölt vaba päeva või paluma lähedaselt transpordiabi, samuti ei kulu tervishoiutöötaja väärtuslikku tööaega, haiglas saab ravida samal ajal kedagi, kel on akuutsem probleem. Just sellised pealtnäha väikesed innovatsioonid, mille keskmes on patsient ja tema heaolu, oleks suur samm kõigi raha, aga ka vaimse heaolu säästmisel.
Üleöö suuri muutusi ellu ei viida, aga kui peale ei hakka ja mõtteviisi ei muuda, siis ei toimu muutused ka aastakümnetega. Alustama peaks väikestest, aga olulistest ja mõjusatest sammudest, millest igaüks lähtub tervikust – tervest, ise hakkamasaavast inimesest. Seda peab toetama nii kogu ühiskonna motivatsioon ja tervisekäitumine, tervishoiusüsteem, tööalane seadusandlus kui sotsiaaltoetuste süsteem ja nende kõigi sünergia.
