Benjamin Franklini tsitaati “Selles maailmas ei ole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud” teavad ilmselt kõik. Maksudega on lihtne, need tuleb ära maksta. Aga kuidas on lood surmaga? Surm tuleb, see on kindel, aga alati on see ootamatu sündmus. Ootamatuks teeb surma ka asjaolu, et sellele järgnevaid tegevusi ei saa ette planeerida. Küll võib valmis mõelda plaani, kuidas käituda lähedase surma korral, kui me mõtleme eakatele inimestel.
Kuidas käituda lähedase surma korral, kui tegemist on äkksurma, õnnetusjuhtumi või mõnel muul ootamatu põhjusega, ei ole võimalik ei ette planeerida ega ka valmis mõelda. Abiks saavad olla üldised teadmised toimingute kohta, millega puututakse kokku esimestel päevadel peale lähedase surma.
Surmateade on alati ootamatu, sellega kaasneb leinaprotsessi käivitumine, mis võib halvata nii ratsionaalse mõtlemise kui ka praktilised tegevused. Oluline on esimestel lähedase surma järgsetel päevadel võtta endale aega uue olukorraga kohanemiseks ja vajalike toimingute teostamiseks.
Toimingud surma korral
Esimese asjana peale lähedase surma on vajalik surma registreerimine ja surma tõendi saamine. Surma registreerimine on elektroonne protseduur, mille käigus arst edastab info surma kohta rahvastikuregistrisse ning surm registreeritakse seal automaatselt. Esmase surmatõendi väljastab meditsiiniasutus. Haiglas toimub surma registreerimine haiglaarsti poolt.
Koduse surma korral helista perearstile või kiirabisse kui surm saabub väljaspool tööpäeva. Esmane surmatõend on tasuta. Kui surm registreeritakse perekonnaseisuasutuses, väljastatakse esmane tõend seal. Surma registreerimine Eesti perekonnaseisuasutuste toimub ainult erandjuhtudel. Erandjuhtudeks on olukorrad, kui inimese surma järgselt said lähedased surmateatise paberkandjal otse tervishoiutöötajalt ja surma andmeid ei edastatud rahvastikuregistrisse või kui inimene suri välisriigis ja tema viimane elukoht oli Eestis või oli tal Eesti kodakondsus.
Avalduse surma registreerimiseks võib esitada maakonnakeskuse kohalikule omavalitsusele, Tallinnas perekonnaseisuametile. Surma registreerimise avaldus tuleb esitada seitsme päeva jooksul pärast inimese surma või tema surmast teadasaamist. Surma saavad registreerida abikaasa, sugulane, hõimlane, lahkunuga koos elanud isik, tervishoiuteenust osutava asutuse juht, politseinik, muu isik, kellel on andmeid inimese surma kohta. Perekonnaseisuasutus registreerib surma kolme tööpäeva jooksul avalduse saamisest. Surmatõend on vajalik matmistoimingute korraldamiseks.
Juhtudel, kui Eesti inimene sureb välismaal, on surm vaja registreerida välisriigi vastavas ametiasutuses. Täpsemat infot saab lugeda riigiportaalist Eesti.ee.
Matusetoiminguid aitab korraldada matusebüroo.
Iga surm on lähedastele raske, aga vaatamata sellele tuleb võtta aega, et rahulikult matuseteenuste pakkujate seast sobivaim matusebüroo valida. Matusebüroo esimene teenus on lahkunu transport surnukambrisse ja selle saab tellida peale surma fikseerimist arsti poolt. Surnutransporti tellides on mõistlik valida matusebüroo, mille kaudu ka kõik teised matusetoimingud tellitakse. Kui surm saabub haiglas või hooldekodus, siis on üldjuhul transport korraldatud selle asutuse poolt. Juhul kui teil on olemas matusebüroo eelistus, andke sellest kindlasti haiglale või hooldekodule teada, sest hilisemad surnu ühest kohast teise sõidutamise ja üleandmisega kaasnevad kulud.
Matuse korraldamiseks on vajalik organiseerida väga palju erinevaid valdkondi: matuse asukoht, kuupäev, tavand, matusetüüp, kalmistu, ärasaatmine koos kõige sinna juurde kuuluvaga, sh ka matuseliste teavitamine ja matuseliste transport. Hiljem peale matuseid ka hauakivi valik. Matuse organiseerimisega kaasnevad ka mitmed asjaajamised riigi ja omavalitsusega.
Kuna matused on ootamatu ja kulukas sündmus, siis selle planeerimisel peab arvestama ka finantsidega ja vaja võib minna finantseerimisabi. Et matused õigeaegselt korraldatud saaksid, on oluline arvestada asjaoludega, mis kõik selle keeruliseks muudab. Asjaolud, mis võivad muuta matuste korraldamise keeruliseks, matuste korraldamisega seotud eelinformatsiooni puudulikkus ning piiratud aeg ehk aeg pereliikme surma ja matuse vahel on lühike. Samuti võib keeruliseks osutuda, kui matust korraldav inimene ei ela samas piirkonnas, kus lähedane suri ja/või kus ärasaatmist planeeritakse, mis välistab matusebüroo isikliku külastuse.
Kui kasutada matusebüroo teenuseid, siis on kadunukese lähedastel muresid vähem, sest asjaajamise ja vajalikud toimingud saab tellida ühest kohast. Kasutada saab ka matusenõustaja teenust, kes aitab kõiges. Täisteenusena tellitud matus sisaldab kadunu transporti, matuse tseremooniat, puusärki, hauaplaati ja lilleseadeid. Matusebüroo töötajatel läheb matuse korraldamine ladusalt, sest nad teavad kuhu, mida, miks ja kuidas teha. Lähedastele on see ka kõige mõistlikum, sest säästetakse aega ega ole vaja lisavaeva näha ja saab keskenduda leinamisele.
Matuse korraldamise täisteenust valides jääb lähedaste otsustada, milline matus – haua- või tuhastusmatus valida ning kus ärasaatmise tseremoonia ja peielaud korraldada. Hauamatuse korral aitab matusebüroo matusenõustaja broneerida ka hauakaevamise ja lahendab sellega seonduvad küsimused. Kliendil ehk lahkunu lähedasel on vajalik teada kalmistut ja saada matmisluba.
Ärasaatmise tseremoonia planeerimisel on lähedastel vajalik mõelda kohale ka kohale, kas kirik, kalmistu kabel, tavandimaja või mõni muu koht. Tulenevalt kohast mõelda ka mälestusteenistuse läbiviija, kõneleja, muusika, peielaua, fotograafi ja mitmete muude asjade peale. Hauamatuse korral jääb matusekorraldaja otsustada kirst, kirstukaunistused, esialgne hauaplaat, kirstukaunistus. Tuhastus- ehk urnimatuse korral on valikus erineva suuruse, kuju ja materjaliga urnid.
Nii kirstu – kui ka tuhastusmatuseks on vajalik hauaplatsi ja/või hauakoha olemasolu kalmistul. Kalmistuid halvad ja nende tööd korraldavad kohalikud omavalitsused. Infot Eesti kalmistute kohta leiab veebilehelt Eesti Kalmistud, kus on välja toodud kalmistuid haldavate asutuste kontaktid (kokku 376 kalmistut üle Eesti) ja ka muu oluline teave, nagu kalmistuvahtide kontaktid, kalmistute kasutamise eeskirjad, avalduste blanketid jne. Hauaplatside kasutamine, hooldamine, nagu ka kalmistute korrashoid ja matusega seonduvad täpsed juhised on kirja pandud kalmistute kasutamise eeskirjades. Kuna kalmistute haldajatakes on kohalikud omavalitsused, on ka igal KOVil oma kalmistustueeskiri. Näitena võib tutvuda Tallinna kalmistuste kasutamise eeskirja.
Pereliikme surm ei ole kunagi oodatud ja võib lisaks emotsionaalsele koormusele tekitada ka rahalisi väljakutseid. Lähedase matust korraldades on põhjendatud mõelda ka matusega seonduvatele kuludele ja võimalustest lähtuvalt teha valikuid, et lõpptulemus oleks meeldejääv, südamlik ja kadunukese vääriline. Arvestama peab, et minimaalne kulu keskmise matuse läbiviimiseks on suurusjärgus üle 1000 €.
Matuseid korraldama hakates tuleks esialgu mõelda, et saadakse hakkama oma jõududega. Heal juhul on ka lahkunul endal kogutud säästud n-ö “kirsturaha” või ka elukindlustus. Juhul kui nendest vahenditest napib, siis on võimalused kaasata kõik lähiringi omaksed. Juhul kui ka nendest ressurssidest ei ole piisavalt või ei saa neid kasutada, on võimalik finantseerida matuseid ka matuselaenu abil. Eesti turul otseselt sihtotstarbelist matuselaenu ei ole, küll aga on võimalik kasutada tarbimislaenu. Tarbimislaen ei tohiks olla esimene valik, sest tegemist on finantsteenusega ja sellega kaasneb tavaliselt kõrge intressimäär ja muud varjatud kulud.
Kindlasti aga tuleks ära kasutada matusetoetuse võimalus, sellest on väga suur abi olulisemate toimingute finantseerimiseks.
Matusetoetus on ühekordne sissetulekust mittesõltuv toetus, mille eesmärk on aidata inimest matuse korraldamisega seotud kulude katmisel. Matusetoetuse suurus on 250 eurot. Matusetoetust saab taotleda matuste korraldaja. Matusetoetust on õigust saada surnu abikaasal, sugulasel või hõimlasel ehk isikul, kellele on väljastatud surmatõend. Juhul kui sugulased ja hõimlased on matusetoetusest loobunud, on matusetoetuse õigus isikul, kes matuse korraldab.
Toetus makstakse välja 30 päeva jooksul taotluse või nõutud dokumendi esitamisest. Ühe matuse kohta makstakse matusetoetust ühel korral. Juhul kui matusekulude kandmisel osaleb mitu inimest, on vaja otsustada omavahel, kes neist matusetoetust taotleb. Matusetoetust maksab kohalik omavalitsus (valla- või linnavalitsus) enda kehtestatud tingimustel ja korras. Matusetoetuse taotlemiseks tuleb pöörduda surnu viimase rahvastikuregistrijärgse elukoha valla- või linnavalitsuse poole. Matusekulude kandjal tuleb kohalikule omavalitsusele esitada avaldus, milles on märgitud taotleja nimi, kontakttelefon ja arvelduskonto number. Täpsema info taotluse vormi ja esitamise viiside kohta leiab omavalitsuste kodulehtedelt.
Mitmed pangad maksavad surnu kontol olevatest rahalistest vahenditest matuse korraldamiseks toetust. Summa makstakse välja tavaliselt isikule, kes esitab matuse korraldamisega seotud kviitungid, arved (sh veel tasumata arved). Panga poolt makstav matusetoetus on panga otsus ja mitte seadusest tulenev kohustus. Pangad on otsustanud lahkunu lähedastele toetusega appi tulla, sest matmisega seonduvad kulud võivad käia üle jõu ja pärimismenetlus võib võtta aega.
Selleks, et lahkunu kontolt raha välja võtta, lahkunu kinnisvara enda nimele registreerida, tuleb algatada pärimismenetlus notari juures. Välja võtmata või saamata jäänud riiklik vanaduspension kuulub pärast surma isiku pärandvara hulka ning seetõttu kuulub pärimisele.
Pärimisküsimusi saab lahendada vabalt valitud notari juures. Pärimisasja lõpetamisel väljastab notar pärijatele pärimistunnistuse.
Matuste korraldamiseks ja vahel ka matustel osalemiseks kulub aeg, mida ei ole ette planeeritud ja mida enamasti tuleb võtta tööaja arvelt. Vastavalt Eesti Töölepingu seadusele on lubatud võtta vaba aega isiklikeks toiminguteks. Matuste korraldamine kuulub isiklike toimingute hulka. On põhjendatud küsida tööandjalt vaba aeg ja ka vabu päevi matusega seoses isegi juhul, kui tööandja ei ole sisekorraeeskirjades ette näinud matuste puhul vabade päevade võimaldamist. Matusega seotud vabu päevi võib küsida otseselt ülemuselt või personaliosakonnast. Tööandjal on kohustus tasuda matustega seotud vabade päevade eest keskmist töötasu. Keskmine töötasu arvutatakse viimase kuue kuu teenitud tasu alusel.
Inimesest maha jäänud asjade puhul tuleb katsuda toimida võimalikult taktitundeliselt: on esemeid, mis võivad olla kellelegi väga kallid ja mille lihtsalt ära viskamine võib mõjuda kellelegi solvavalt, neile haiget teha. Siiski ei tasu asjadesse kinni jääda, kuna me saame armsat inimest südames kanda ka ilma, et kõik temast maha jääva puudutamata seisma jätaksime.
Elu digitaliseerumine toob lahkunud inimese lähedastele muresid juurde. Paljudel inimestel on suur osa elust talletatud elektroonselt ja erinevatesse seadmetesse. Kui lahkunud pole eraldi ära korraldanud, siis jääb kogu kasutajanimede ja salasõnade taga olev sisu igaveseks interneti avarustesse.
Lein on loomulik ja ette ennustatav lähedase kaotusega kaasnev protsess. Lein aitab inimesel kaotusega leppida ja sellest aru saada, aga see võtab aega. Lein väljendub inimestel erinevalt ja võib hõlmata erinevaid tundeid, tegevusi, väljendusi, mis kõik on abiks kaotusega leppimisel. On tavaline, et inimene tunneb alles aasta või kahe pärast, et on vabanenud kaotusevalust. Leinaprotsess võib olla eriti raske, kui lähedane lahkus äkki ja ootamatult või kui leinatakse kaotatud last. Leinal ei ole õiget ega valet vormi. Leinaga võib kaasneda rahutus, tegutsemisvajadus, veidrad kogemused, elu mõtte ja mõttetuse üle mõtisklemine, süütunne jmt.
Leinaprotsessi etapid
Uuringud on näidanud, et leinaperioodi vältel teevad inimesed läbi mitu emotsionaalset seisundit. Esimeseks tunnevad leinajad tavaliselt šokki või tuimust, mis võib kesta mõnest tunnist mõne päeva või isegi nädalateni. Selle aja jooksul oleks inimene nagu „välja lülitatud”. Vahel saadab tuimus inimesi ka tegevuste vältel, mis on paratamatud lahkunu surma järgselt, nagu matuste korraldamisega seonduv, matused ja ka lõplik lahkumine. Paljudele leinatajatele võib jääda mulje ja mälestus sellest perioodist, nagu nad oleksid vaadanud filmi oma tegevustest.
Tuimuse faas asendub aja jooksul vastandumisega ja see võib olla emotsionaalselt kõige intensiivsem ja valusam periood. Tunded, mis sel perioodil esile kerkida võivad, on viha, üksindus, ebakindlus või eitus. Need tunded võivad tulla ja minna pika aja jooksul. Raskematel juhtudel venib leinamine siiski nii pikaks, et tekitab inimesele suuri kannatusi ja raskuseid igapäevaelus. Sellisel juhul võib abi olla leinanõustamisest või ka perearsti poole pöördumisest, kes saab aidata sobiva spetsialistini jõudmist või ravi alustamist.
Leina viimases faasis leiab inimene mooduse, kuidas kaotusega toime tulla ja seda aktsepteerida. Aja jooksul kaotusega lepitakse, saadakse valust üle ja kohanetakse uue eluga.
Leinaga toime tulemisel võib abiks olla kui annad endale aega, lubada valu ja kurbust tunda. Matuse korraldamisse suhtu rahulikult, mõtle asjaolud hoolikalt läbi, jaga vastutust ehk kaasa keegi lähedane sellesse protsessi, lähtu kindlasti võimalustest ja soovidest.
Leinaperioodil ei tohi enda eest hoolitsemist ära unustada, söö, maga ja liigu piisavalt. On loomulik, et võid tunda kahetsust, isegi süütunnetet, püüa vältida selliste tunnete tekkimist, andesta iseendale. Oluline on oma mõtteid ja tundeid jagada – see mõjub väga toetavalt – säilita sotsiaalsus, mine külla, suhtle oma pere ja sõpradega, kuni oled võimeline eluga jätkama. Ole avatud ka toele, mida lähedased ja sõbrad pakuvad.
Leinajatele toeks olla soovijatele kehtivad sarnased soovitused nagu leinajatele: ole olemas – mine külla, räägi, jagage omavahel mõtteid ja tundeid, ära karda, et ütled midagi valesti. Kui leinaja on ärritunud, ära võta seda isiklikult, see on osa kaotusvalust.
Lahkunust rääkimine võib olla leinajale väga toetav, seega ära karda lahkunust rääkida. Võid olla ka abiks igapäevatoimetuste tegemisel: aita poes käia, koristada, lapsi hoida. Oluline on säilitada leinajate sotsiaalne suhtlus – kutsu nad/ta kaasa erinevatele üritustele, ära lase neil üksi koju istuma jääda.