Diabeetilise kollatähni ödeemi (diabetic macular edema – DME) ennetamiseks on oluline hoida kontrolli all vere glükoosisisaldus ja vererõhk. Silmaarst määrab teile DME puhul vajaliku ravi, valides selleks sobiva ravimi või laserravi. Ravi valik, mis on konkreetsel juhul sobivaim, sõltub muu hulgas ödeemi vormist ja täpsest asukohast.
Selleks et ravida efektiivselt võrkkesta ja kollatähni diabeediga seotud vigastusi, on vaja mitmesuguseid meetmeid:
- Vere glükoosisisalduse hea kontroll nõuab diabeediravimite manustamist vastavalt perearsti või endokrinoloogi juhistele. Kui vererõhk on kõrgenenud, tuleb seda ravida.
- Teie silmaarst määrab diabeediga seotud silmaprobleemide esinemise korral vajaliku ravi.
Erinevad ravivõimalused
DME ravi sõltub ödeemi ulatusest ja asukohast. DME ulatus võib olla muutuv.
Kui võrkkesta tsentraallohk ehk kollatähn (kõige teravama nägemise ala) on mõjutatud ja DME ei halvenda nägemist, võib silmaarst otsustada raviga oodata ja jääda haiguse kulgu hoolikalt jälgima.
Kui aga on vajalik ödeemi ravi, on võimalus valida erinevate ravimite vahel ja vajadusel kasutada laserravi.
Laserravi
Laserravis suunatakse laserikiired otse võrkkesta kahjustatud veresoontega piirkondadele. Laserikiirega kokkupuutepunktis tekib soojus, mis hävitab võrkkesta patoloogilised piirkonnad. Sel viisil on võimalik hoida ära ebastabiilsete “lekkivate” veresoonte edasist laienemist.
Suunatud laserravi võib ühendada läbilaskvaid veresooni ja seda võib seetõttu kasutada ka juhul, kui kollatähni koguneb vedelikku. Eelduseks on siiski see, et ödeem ei ole neelanud võrkkesta tsentraallohku, kõige teravama nägemise kohta kollatähnis, kuid patsiendi nägemine on häiritud.
Ravi ravimitega
Kui kollatähn ja võrkkesta tsentraallohk kahjustuvad vedeliku kogunemise tõttu ja nägemine halveneb, püüab silmaarst teie nägemist ravimitega säilitada või parandada. Silmaarst süstib lokaalanesteesia all ravimit otse silmamuna sees asuvasse klaaskehasse (joonis 1).
Enamikel juhtudel kasutatakse ravi jaoks VEGF inhibiitoreid (VEGF ehk vascular endothelial growth factor – vaskulaarse endoteeli kasvufaktor). VEGF vastased ravimid ehk anti-VEGF ravimid annavad tavaliselt paremaid tulemusi kui laserravi, nad pärsivad spetsiifiliselt uute patoloogiliste ja läbilaskvate veresoonte kasvu silmas.
Euroopa ravimiameti poolt näidustatud anti-VEGF ravimid, mida kasutatakse on:
mida peale igakuist algannust (tavaliselt 3-5 süstet) manustatakse vastavalt arsti poolt määratud raviintervallile maksimaalselt 12 nädalase raviintervalliga. Lisaks on Euroopa ravimiameti poolt näidustatud ka bispetsiifilise toimega antikeha
mida peale igakuist algannust (4 süstet) manustatakse vastavalt arsti poolt määratud raviintervallile maksimaalselt 16 nädalase raviintervalliga.
Joonis 1. Ravimi süstimine klaaskehasse
Kuidas VEGF inhibiitoritega ravi rakendatakse?
Efektiivseks toimeks ja kõrvaltoimete vältimiseks tuleb süstida VEGF-inhibiitoreid õhukese nõelaga otse silma klaaskehasse (joonis 1). Protseduuri nimetatakse VEGF inhibiitorite intravitreaalseks süstimiseks (intravitreaalne tähendab „klaaskeha sisse“).
Seda tehakse steriilsetes tingimustes operatsioonisaalis.
„Oleksin ma teadnud, et süstimine ei põhjusta valu, oleksin olnud vähem mures.”
„Mind aitas teadmine, et seda ravi on kasutatud juba pikka aega ja et paljud patsiendid taluvad neid süste hästi.“
Süstid otse silma? See võib tunduda hirmutav, kuid tavapäraselt on protseduur valutu. Silma desinfitseerimisel manustatakse silma tuimestamiseks simatilku. Kui anesteesia mõjuma hakkab, paneb arst paika silmalauhoidiku, mida mõned patsiendid kirjeldavad veidi ebamugavana (joonis 2). Enamus patsiente tajuvad süsti kui kerget nõelatorget või lühiajalist survetunnet, samas kui teised ei tunne absoluutselt midagi.
Intravitreaalse ravi protseduur
Patsiendi haiglasse saabumisel läbib ta esmalt erinevad eeluuringud. Muu hulgas OCT (optiline koherentne tomograafia) ehk silmapõhja vaatluse, mille käigus uuritakse võrkkesta kihtide kaupa, mis näitab, kui suur on kollatähni ödeem. Arst teeb ka nägemisteravuse testi ja mõõdab silmarõhku. Seejärel arutab arst patsiendiga analüüside tulemusi ja otsustab, kas süst on vajalik.
Ooteruumis või protseduuride toas saab patsient silmatilku. Tilku on erinevaid. Mõned on põletikuvastased, teised vähendavad silmarõhku ja lisaks niisutavad silmiatilgad. Loomulikult saab patsient ka silmatilku, mis tuimestavad silma.
Kuna intravitreaalne ravi toimub operatsioonisaalis, kus kõik peab olema võimalikult steriilne, saab patsient kitli ja katab juuksed kinni. Arst ootab tavaliselt operatsioonisaalis. Patsient lebab toolil või voodil, tema nägu desinfitseeritakse, eriti silma ümbruses. Näole asetatakse õhuke leht, milles on ravitava silma jaoks auk.
Uuesti manustatakse silmatilku ja seejärel sisestatakse silmalauhoidik, et hoida protseduuri ajal silm avatuna. Hoidiku paigaldamisel on paljude inimeste jaoks protseduuri kõige ebameeldivam osa juba läbi.
Seejärel märgistab arst silmas väikese punkti, kuhu tehakse süst. Siin tunneb patsient ainult kerget ilma valuta survet.
Vahetult enne süsti on hea hingata sügavalt sisse ja hoida süstimise ajal hinge kinni. Süst ise ei tee patsiendile haiget, kuid tunne silmas on imelik. See protseduur kestab umbes 2 minutit.
Pärast silmalauhoidiku eemaldamist eemaldatakse leht näolt, seejärel puhastatakse nahk, et pesta välja joodilahus. Silmatilku manustatakse uuesti.
Joonis 2. Pärast tuimastavate silmatilkade kasutamist süstitakse DME raviks silma õhukese nõelaga VEGF-inhibiitorit.
Ravijärgne periood
- Pärast süstimist on kõige parem minna kohe koju, pimedasse või hämarasse ruumi ja puhata. Kui see ei ole võimalik, võib kuulata raadiot või audioraamatut ja silmad sulgeda.
- Kui anesteesia toime lakkab, võib olla silmas ärritav tunne, mis leeveneb mõne tunniga.
- Mõned inimesed märkavad pärast süstimist väikeseid musti laike – need tekivad õhust, mis võib süstimisel silma sattuda. Ühe või kahe päeva pärast need sümptomid kaovad.
- Süstekohale võib ilmuda punane laik – see on ohutu ja kaob tavaliselt nädala või kahe pärast.
- Pärast süstimist võib silmade niisutamiseks kasutada silmatilku. Silmanakkuse vältimiseks on oluline olla ettevaatlik. Ei tohi puudutata silmi ega teha meiki.
- On oluline, et järgiksite arsti juhiseid.
- VEGF inhibiitorid toimivad ainult teatud aja jooksul ja süsteid tuleb regulaarselt korrata. Eriti esimese raviaasta jooksul on vajalik järjekindel ravi ligikaudu 7–12 süstega; järgnevatel aastatel piisab tavaliselt vähematest süstetest. (viide 5)
- Paljudel patsientidel saab nägemise stabiliseerida. Ligikaudu 30–40% DME-patsientidest võib intravitreaalne ravi VEGF-iga viia nägemise olulise paranemiseni.
- Sagedased käigud arsti juurde on DME patsientide ja nende perede jaoks koormavad. Seetõttu uurivad teadlased uusi ravivõimalusi ja uusi ravimeid, mida ei oleks vaja nii tihti manustada.
Silma süstimisravi – patsientide korduma kippuva küsimused
Kuidas saan oma nägemist kontrollida? Kui tihti peaksin seda tegema?
Nägemise muutuse kontrollis võib kasutada Amsleri testi. Seda on soovitatav teha igal nädalal ja mõlema silmaga eraldi ning märkida tähelepanekud üles, et saaksite neid järgmisel visiidil arstiga arutada.
Kas süsted silma on valusad?
Kõigepealt manustatakse teile silma tuimestavaid tilku, et ennetada valu süstimise ajal või seda vähendada. Enamik patsiente tajuvad süstimist kerge nõelatorke või lühiajalise survetundena.
Kas võin pärast süstimist silmi hõõruda?
Ärge hõõruge silmi pärast süstimist. Väga oluline on süstimisjärgselt vältida silmanakkusi.
Kas võin kasutada pärast süstimist tavalisi silmatilku?
Jah. Kui te ei ole kindel, küsige nõu silmaarsti käest.
Kas võin pärast süstimist supelda või ujuda?
Mitte kohe pärast süstimist, ent küsige silmaarsti käest täpsemat teavet.
Kas võin pärast süstimist meiki kanda?
Jah, välja arvatud päevadel, kui teile silma ravimit süstitakse. Väga oluline on vältida silmanakkusi.
Kas saan ohutult autot juhtida?
Teil võib olla nägemisega probleeme süstimisravi päeval ja paar päeva pärast seda – sel ajal ei tohi autot juhtida.
Kasutatud kirjandus
Diabetes – Schäden an der Netzhaut: Vorbeugen und behandeln [Diabeet – võrkkesta kahjustus: ennetamine ja ravi].
Patientleitlinie [Patsiendijuhend], 2. väljaanne, 2016, versioon 2. (loetud 24. 01. 2022)
Hammis HP et al.: Diabetische Retinopathie und Maculopathie [Diabeetiline retinopaatia ja makulopaatia].
Diabelogie [Diabetoloogia] 2021; 16(2. lisa): P. 329–S335. (loetud 25. 01. 2022)
Therapie des diabetischen Makulaödems [Diabeetilise kollatähni ödeemi ravi].
Saksamaa oftalmoloogiaeltsi, Retinoloogiaseltsi ja Saksamaa silmaarstide kutseühingu avaldus (august 2019). (loetud 26. 01. 2022)
Lemmen KD et al.: Stadieneteilung und Therapie der diabetischen Retinopathie und Maculopathie – eine Übersicht [Diabeetilise retinopaatia ja makulopaatia staadiumi määramine ning ravi – ülevaade].
Teil 2. Zeitschrift für praktische Augenheilkunde 2021 [2. osa. Praktilise oftalmoloogia ajakiri 2021]; 42 (9): 457–467. (loetud 26. 01. 2022)
Spital G: Therapie des diabetischen Makulaödems [Diabeetilise kollatähni ödeemi ravi].
Diabetologe [Diabetoloog] 2018; 14:
M-EE-00001092